Ükskõik, kas plaanite muru rajada olemasolevale mullale, teisaldatud mullale, või siirdamise teel, alljärgnevalt toome teieni mõningaid näpunäiteid meie enda kogemuste pagasist, mida arvame olevat oluliseks järgida, et rajada muru õkonoomselt ja hoida kokku hilisemate võimalike kulutuste pealt.
Kui on soov rajada muru olemasolevale mullale, siis esimeseks sammuks aluspinnase ettevalmistamisel oleks vana taimiku hävitamine. Vana taimiku hävitamine toimub kas platsi läbikaevamise teel või siis herbitsiidiga (umbrohumürk) vana taimikut pritsides. Seejärel, kui umbrohumürk on mõjunud tuleks kogu pinnas läbi freesida ca 10-20 cm sügavuselt ning peale nädalast vahet teha uus freesimine ca 4-10 cm sügavuselt.
Kui muru rajatakase aga teisaldatavale mullale, tuleks kogu aluspinnaselt eemaldada kõik praht ja suuremad osakesed, mis hiljem kasvumulla paigaldamist segama võiksid hakata. Peale segavate osakeste eemaldamist, tuleks kogu aluspinnas planeerida ja tasandada.
Planeerimise ja tasandamise käigus on oluline anda muruplatsi aluspinnasele juba vajalikud kalded vee suunamiseks. Samuti tuleb arvestada, et aluspinnase sügavus oleks enamjaolt ühtlane tuleva muruplatsi kõrguse suhtes. Ehk siis, kui soovime lisada 15 cm kasvumulda, siis on oluline, et pinnase ettevalmistus oleks teostatud nii, et kogu platsi ulatuses lisades 15 cm mulda, saadakse kätte vajalik murupinna kõrgus arvestades näiteks sissesõidutee ja naaberkrundiga. On loomulik, et kogu aluspinnast cm täpsusega planeerida on raske, aga mida täpsemad ollakse aluse planeerimisel, seda ühtlasemalt ja õkonoomsemalt on võimalik laotada kasvumulda. Nii ei teki olukorda, kus lohkude täitmiseks läheb liialt palju mulda ja kühmude kohapeal jääb murule kasvupinnasest väheks. Samuti tuleb jälgida, et peale kasvupinnase laiali laotamist ja tasandamist säiliks vihmavee ärajooksuks vajalik vähemalt 1% kalle.
Rullimine on vajalik teostada kahes etapis. Esiteks teostatakse rullimine peale kasvupinnase laotamist ja planeerimist. Rullimine on vajalik pinnase tihendamiseks, et vältida hilisemaid suuremaid vajumisi. Samuti toob see esile maapinna ebatasasused, mida muidu ei märka. Siit nõuanne, et jätke alati mingi osa mulda varuks, et oleks hea peale rullimist parandustõid teha. Pinda rullitakse senikaua, kui on saavutatud vajalik murupinna tugevus. Kõige lihtsam on seda kontrollida astudes mullapinnale, kui jalg vajub ca 1 cm jagu, on vajalik pinnase tugevus saavutatud.
Mururulli raskus võiks olla 50-100 kg.
Muruseemne valikul tuleb lähtuda konkreetsest külvikohast ja samuti rajatava platsi eesmärgist.
Tuleks jälgida, kas rajatav muruplats on pidevas varjus, või pidevalt päiksepaiste käes. Samuti, kas tegemist on tavalise koduaiaga, või peaks murupind taluma pidevat ja väga tihedat tallamist.
Kui seemnesegu on vastavalt vajadusele valitud, siis tuleks enne külvi algust kindlasti seemned kotis läbi segada, et tagada külvil ühtlasem erinevate sortide segunemine.
Koduaias külvatakse muruseeme enamasti käsitsi, või siis käsikülvikuga. Külvinorm on märgitud pakendile. Soovitatav on teha ristikülvi, ehk siis kanda pool külvinormist pinnale pikisuunas ja teine pool ristisuunas. Peale muruseemne külvamist tuleb seemned mulda riisuda, optimaalseim sügavus 1 cm. Peale riisumist tuleks pind kergelt üle rullida, et tagada seemnete kontakt mullapinnaga, ühtlasi aitab see säilitada niiskust mullapinnas.
Nii juurdumisfaasis kui esimesel aastal on muru äärmiselt kuivaõrn – juba juurdunud muru läbikuivamine hävitab rajatud muru täiesti. Selle vältimiseks tuleb esimese pooleteise kuu jooksul rajatud murupinda pidevalt kastma. Kastmisel tuleks lähtuda põhimõttest, et pigem harvem ja rohkem kui vähehaaval ja pidevalt. Sagedane väikestes kogustes kastmine põhjustab juurekasvu intensiivistumist just pinnalähedasemas mullakihis ning sügavamad juured jäävad väljaarenemata. See aga muudab pikemas perspektiivis murupinna kuivakartlikumaks. Korralikuks kastmiseks suvisel põuaperioodil on vajalik murupinna läbileotamine minimaalselt 8cm sügavuselt esimesel aastal vähemalt 2 korda nädalas. Vihmasematel perioodidel tuleb jälgida mullapinna niiskust ning mitte lasta sel läbi kuivada. Kasta tuleb õhtusel ajal, kui päike enam vett väga suurel määral ära ei aurusta.
NB esimesed 5 nädalat ei tohi värskelt rajatud murupinnal midagi teha, tundugu see nii inetu kui tahes (umbrohi , ebaühtlaselt tärganud muru, peale vihma välja tulnud lohud ja kivikesed). Asi on selles, et noor muru on juurdumisfaasis väga tallamisõrn. Kui esialgu tundub tärkamisfaasis, et muru on ebaühtlase tiheduse ja kõrgusega siis on see loomulik, kuna erinevad seemned tärkavad erineva ajaga.
Muru tuleb niita kuiva ilmaga. Esimesed niitmised tuleb teostada, kui muru on vähemalt 9-10cm kõrgune. Esimesed 2-3 korda ei tohiks muru niitekõrgus olla madalam kui 6-7 cm, järgnevalt võib muru niita juba madalamalt. Meeles peab siiski pidama seda, et muru alla 4-5 cm niita ei tohiks – see muudab murupinna põuatundlikuks. Samuti tuleb meeles pidada, et korraga võib eemaldada kuni 1/3 murutaime kõrgusest. Seega – mida kõrgem on muru, seda kõrgemalt tuleb teda niita. Vastasel juhul põhjustab järsk niitmine murutaime juurekasvu peatumise.
Olgu tegemist betoonkiviteega (unikivi, nunnakivi, kloostrikivi, murukivi jne) või siis looduskividega paekivi, põllukivi ehk munakivi või mingisuguse muu sillutikiviga, siis suuresti sõltub rajatava tee kvaliteet ja vastupidavus just aluspinnasest ja selle ettevalmistamisest.
Enne kivitee rajamist oleks mõistlik läbi mõelda, mis otstarbel teed kasutama hakatakse. Kas tegemist on (kõnniteega, sillutisega, mis peab kannatama ka sõiduautot) või peab rajatav kivitee kannatama ka suurema massiga autot näiteks prügiauto). See on vajalik selleks, et kasutada tee aluskihtide ehitusel võimalikult õkonoomselt materjali. Ehk ei ole mõistlik ehtitada ainult kõnniteeks kasutataval sillutisel sama tugevusega ja paksusega alust kui seda sõiduteel. Nii hoiate kokku materjali ja raha.
Kui kivitee otstarve on selge võib alustada rajamisega.
Tulev kivisillutis märgitakse maha ja külmakerkeohtlikud pinnasekihid eemaldatakse.
Väljakaevatav pinnas asendatakse paekivikillustikuga minimaalselt 25 cm paksuselt. Edasi märgitakse tulevase teepinna nullkõrgused ja alusele antakse vajalikud kalded vihmavee ärajooksmiseks. Kogu alus nivelleeritakse ja tihendatakse.
Äärekivide kõrgused märgitakse kogu alale ja äärekivi paigaldatakse poolkuivbetoonile.
Peale killustikualuse tihendamist asetatakse pinnale geotekstiil millele paigaldatakse liivakiht liivakiht vibreeritakse kinni. Geotekstiil väldib edaspidi liiva vajumist killustiku vahele, mis omakorda põhjustab kivide vajumist. Liiva vajumise vältimiseks võib killustikaluse aluse rajada ka kiilumismeetodil. Jämedama fraktsiooniga killustikule lisatakse peenemat, vältimaks läbivajumist. Liivakihile paigaldatakse sillutiskivi. Sillutiskivide vahele pühitakse sõelutud kuivliiv, mis takistab edaspidi kivide liikumist. Valmis plats tihendatakse plaatvibraatoriga(60-80 kg). Kivid tihendatakse paika ja vuugiliiv, mis eelnevalt sai kivide vahele ja peale pühitud tiheneb tänu vibreerimisele.
NB. Alusta sillutise ladumist maja poolt, kui üheks servaks teel on majasein.
Aegajalt jälgi kivivuukide kokkujooksu, et vajalikud korrektuurid saaks tehtud siis kui see veel liialt lisatööd ei vaja.
Enne betooni kuivamist äärekivi all ja ümber veendu, et äärekivi on paigaldatud sirgelt ja nii nagu vaja, et saaks teha veel vajalikke korrektuure.
Ära alusta kivipaigaldusega enne, kui äärekivi on kindlalt paigas (betoon kivistunud).
Proovi arvestada kivi ja platsi mõõtudega nii, et oleks vaja võimalikult vähe lõikamist.
Kui on vaja kivi lõigata, siis kasuta selleks vastavat pinki, kus kasutatakse vett, või siis kivigiljotiini, nii tekib lõikamisel vähem tolmu.
Kui kasutad tavalist ketaslõikurit, siis lõika kohas, kus lõikamisel tekkiv tolm ja puru midagi ära ei riku. (majasein, muru jne).
Kasuta alati vajalikke turvavahendeid. (kindad, prillid, põlvekaitsmed).
Kasuta alati kontrollitud ja korralikke tööriistu.
Kõik tekstis toodud nõuanded on toodud lähtudes isiklikele kogemustele ja koolitustele.
Kindlasti on võimalik teha ka teisiti meie aga soovitame teha nii.
Esmalt tuleks territoorium üle vaadata ja arvesse võtta nii kasutusmugavust kui ka kujunduslikku poolt ja need kaks olulist osa ühendada tervikuks. Näiteks kuhu rajada särav lillepeenar, grillimise ala või köögiviljapeenar.
Oluline on ka kelle jaoks see ala rajatakse. Kas peres on lapsed, koduloomad.
Millist stiili rohkem eelistatakse, uhket moderni või lihtsat eestimaist klassikat.
Elumaja on kõige tähtsam osa kujunduses ja sellest lähtuvalt arvestame maja stiili, ümbritsevat loodust, päikese liikumist ning asukoha eripärasid,et täiendada ja kaunistada elumaja ilu, mitte jätta seda ümbritseva varju.
Vähem-on-rohkem printsiibil valime koostöös kliendiga üldjuhul välja ühe värvi, mida tahame rõhutada ning lisame juurde üks/kaks harmoneeruvat värvi, mis annaks kujundusele tervikliku pildi.
Taimede valimisel tuleks mõelda kui palju on nende hooldamisele aega kulutada. Kas sobivad suvelilled, mis vajavad hooldust iga aasta kogu hooaja vältel, või pigem põõsastaimed mis vajavad vähem hooldust.
Avi Haljastuse meeskond.
